Kool muutis mu elu

Lapsepōlv peaks olema meie elu kōige turvalisem ja parim aeg.  Kuid paraku see kōigile nii ei ole. Lapse ainsaks suureks kohustuseks on koolis käimine,  mis lapsevanema toetava abiga peaks ladusalt minema. 
Kuid kahjuks see köigil nii ei ole. On lapsi kes ei taha koolis käia kuigi talle meeldivad koolitöö ja köik mis ōppimisega seotud. Need on need lapsed keda koolis kiusatakse,  mōnitatakse ja/või pekstakse. Olin minagi üks neist. 
Tegin raskeks oma vanemate hommikud kui nad mind kooli saatsid. Ei olnud lihtne hommikul silmi avades mōelda, et eiiii ma ei taha minna,  mōeldes välja vabandusi mida vanematele öelda, et mitte kooli minna.
Välimuselt polnud ma ei paks ega peenike olin normaal kaalus tavaline nooruk,  kuigi veidi rohkem kehalt arenenum kui nii mōnigi teine. 
Igapäev kooli jōudes oodata kuskil nurgas millal kōik on läinud, et saaksin oma asjad garderoobi panna, teha end mōtetes nii väikseks, et keegi ei paneks tähele kui mööda koridori seinu klassi hiilin. Ootasin pinksalt millal kell tundi heliseks ja ōpetaja saabub, see oli hetk millal ma tuntsin end turvalisemalt. 
Kuid mitte alati, anti ju aegajalt ka rühmatöid, mind pandi ringi istuma ōpilastega kes vaatasid mind ōōvastava näoga. Mulle pihta minnes jooksti käsi pesema või nühiti mulle pihta läinud esemega üksteist ja häälitseti. mind räägiti taga, ōpilastebussis ei tahtnud keegi minu kōrvale istuda aga kui nad pidid siis istuti nii tooli ääre peale, et parema meelega istuks nad pōrandal. Bussist väljudes on mind tōugatud jalaga bussist välja. 
Väljakutsed olid ka kehalise kasvatuse tunnid, riideid vahetades tuntsin kuidas kōik silmapaarid puurivad mu kuklas. Peale tundi pesemisest ei saanud juttugi olla, püüdes olla esimene kes riided vahetatud ja sealt minema saab. 
Olen loomult tagasihoidlik ja vaikne kuid kui sulandun gruppi ja inimesi tundma ōpin olen sama elav ja igast plaanidega kaasa minev nagu enamus inimesi. Kooliajal oli selline iseloomujoon miinuseks, lapsed on kannatamatud ja neil ei ole püsivust ega tahtmist teist last tundma ōppida aga praeguses eas on see pigem plussiks, 
Nii kogud enda ümber inimesi kes tōesti tahavad sind tunda ja vōtavad aega, et süveneda sinu mōttemaailma. 
Kooli esimesed aastad olid väga rasked, ajaga kasvatasin omale paksema naha, enam ei läinud teiste öeldud sōnad nii hinge aga need haavasid ikka. 
Paar viimast aastat möödusid lihtsamalt. Lapsed olid suureks saanud.  Mōned kes ennem olid kiusanud tōmbusid tagasi, olid neutraalsed või üritasid isegi juba minuga juttu teha aga siis oli juba hilja, mina ei näinud neis noortes inimesi kellega ma vōiksin sōber olla vōi kellega rääkida endast vōi oma elust. 
Isegi tänaseni, kuigi möödas on juba mitmeid aastaid, nähes kedagi neist linnapildis ei suuda ma neile otsa vaadata.  Minu enesekindlus midama nende aastatega mis ma koolis pole käinud, kasvatanud olen kaob hoobilt selleks hetkeks. 
Tekkib momendiks tunne, et oh ei hakkab jälle pihta. 
See tunne mida nad on mulle sisendanud kooliajal, et nemad on paremad kui mina ei taha kuidagi kaduda, kuigi mōistus ju ütleb, et ma ju suudan kōike seda mida nemadgi. 
Aga hinges on endiselt see suur valu ja viha mis tapab igasuguse mōistuse hääle. 
Kool on mōnele inimesele väljakutse ja mōni ei välja sellest eluga. 
Selline kogemus ei tee edasist elu lihtsamaks, mingid varjud ja haavad jäävad sind alati jälitama,  ei ole enam lihtne inimesi usaldada. Teed nende inimeste elu raskemaks kes tōesti hoolivad ja tahavad aidata. 
Sisse sulamine nüüd töokollektiivi võib olla raskem kui muidu. 
Mōnel raskemal päeval vōid ettekujutada, et täiesti vōōrad inimesed jälgivad sind nägudega nagu vaadati sind koolis. 
Vōib olla keerulisem end välja minnes riidesse panna kuna püüad välja näha nagu kõik teised sinu ümber, et mitte erineda ja välja paista. 
Tähelepanu keskpaigas on olla raske,  üritad sellest situatsioonist võimalikult kiiresti välja pääseda. 
Halvematel juhtudel saavad nendest kiusatavatest eluheidikud, nad joovad ja langevad teiste meelemürkide mōjualla. Sellel hetkel tahaks kutsuda need kiusajad kohale ja näidata neile inimest kelle vaim ei pidanud sellele kōigele vastu mida nad talle tegid. Paneks need kiusajad vastutama selle eest, et see landgenud hing saaks tagasi oma normaalse elu,  koos oma enesehinnangu ja tahtejōuga.  
Kooliaeg on pikk aeg inimese elust, kui kõik need aastad on sisendatud sulle, et sa pole midagi väärt siis nii mõnigi inimene jääb seda uskuma terveks oma eluks vōi halvimal juhul vōtab selle elu mida teised on seni maatasa teinud. 
Mina tōesti loodan kogusüdamest ja üritan teha kōik mis minu vōimuses et minu lapsed ei peaks midagi sellist mitte kunagi kogema,  mitte kummagist vaatenurgast. Oleks vaid nii, et iga lapsevanema eluülesanne on kasvatada oma laps teisimōistvaks, kaastundlikuks ja tugeva iseloomuga inimeseks kes teeks vahet heal ja halval.